Laps annab meile juba varakult märku oma bioloogilistest vajadustest, oma heaolust ja ebamugavustest. Enne sõnade tulekut kasutab laps suhtlusvahendina oma pilku, miimikat, kehakeelt, hiljem ka juba žeste, osutamist ja erinevaid häälitsusi.

Mida võiksid teada ja tähele panna?

0-3-kuune laps

• Suhtleb sinuga läbi kisa, virina, pilgu ja naeratuse (kui sind näeb, siis naeratab). Ta annab sulle märku oma heaolu- ja ebamugavustundest. 
• Ta koogab, st teeb häälitsusi ja moodustab juhuslikult häälikuid. (Juhuslikud häälitsused on aluseks kõneliigutuste tekkele!).

4-6-kuune laps

• Hakkab katsetama hääle võimalustega, hakkab häälega mängima (teeb erinevaid kurguhääli, nt kuristab).
  
• Häälitseb vastuseks, kui teda kõnetada ning hakkab sihipärasemalt oma häälitsusi kasutama (heaolu või pahameele väljendamiseks).
• Hakkab moodustama silpe (mam-mam, pä-pä vms), kasutama lalinat.

7-9-kuune laps

• Tunneb ära tuttava hääle ja pöörab pilgu hääle omaniku poole.
• Võib hakata reageerima oma nimele.
• Hakkab lalisema – üksikhäälik või silp (nt pa, ma).
• Hakkab kasutama esimesi žeste (nt lükkab eemale, kui midagi ei meeldi).

10-12-kuune laps

• Reageerib oma nimele ning mõistab lihtsaid korraldusi.
• Kasutab lihtsamaid žeste oma soovide väljendamiseks (nt pea raputamine, kui midagi ei meeldi).
• Hakkab osutama täiskasvanu tähelepanu suunamiseks või soovitud eseme saamiseks.
• Lalin muutub varieeruvaks - silbireas esineb vähemalt 2 erinevat konsonanti ja/või vokaali (nt mapa).